what a wonderful tuesday

Hehe, kell on 14.28 ja ma mõtlesin et proovin teistmoodi blogida nüüd. Kirjutan keskpäeval koolist ja siis õhul pealelõunastest tegevustest. Let's see how it's gonna work out. lol.

Täna ärkasin 20 min peale äratust ja kiireks läks hommikul. Hommikul kui vannitoas olin siis nägin kuidas läbi mingi nurgataguse toa akna päike tõuseb ja jooksin pilti tegema.

Koolis oli jälle lamp, nii kuidagi mõttetu käia koolis kui kõik lärmavad ja lärmist aru ei saa ning kõik teevad kaasa siis kui tuju on :D, ma vähemalt üritasin täna kõik maha kirjutada aga enamus õpetajate käekirjad on loetamatud. Kehalises kasvatuses mängisime võrku ja ühe klassiõe käsi paukus päris kõvasti, nalja kui palju haha :D. Nende kehaline kasvatus on hoopis teistsugune, nt nad ei vaheta riideid ja ei pingutata eriti nii nagu eestis ning samuti kaasa teevad need kes tahavad, mingit kohustust pole.

Kool kestab iga päev, IGA PÄEV kella 7st 11.25'ni. Iga päev on 5 tundi ja tunnid on 50 minutit pikad ja vahetunnid on täpselt nii pikad kui kaua õpetaja klassi vahetab, sest siin vahetavad õpetajad klassi mitte õpilased. Kolmanda ja neljanda tunni vahel on mingi 15 minuti pikkune paus. Kool ise on pms koridoride ja klasside kogu. Ei ole nagu Eestis kus on maja, vaid on nagu kooliala, kus on koridorid, trepid ja klassid ja kõik on värskes õhus.

Täna kella 18 paiku peaksime minema Lagoa da Prata linna ma ei tea mida tegema, aga mult küsiti kas ma tahan kaasa tulla ning ma vastasin et tahan. ehk saan ilusaid pilte teha veel teepeal, sest for real see maastik ja loodus on priceless.


Okei, kell on 0000 ja ma jõudsin just voodisse et blogi ära lõpetada.

Nagu lõunamaalastele kohane siis minema saime ikka alles tund aega hiljem ehk kell 19 ja kohale jõudsime umbes 21 paiku. Enne kui minema hakkasime mõtlesin et lähen vaatan oma linna tagumisetoa aknast ja mulle vaatas vastu selline vaatepilt .

Lagoa da Prata'sse sõit oli üks hea ekstreemne kogemus. Oli pime ja brasiillased kipuvad kihutama palju, samuti on mu isa natuke raskema jalaga ning mõnel allamäge sirgel nägin ma 110km/h tablool peegeldusest ja mõned kurvid oli väga vastu aknaklaasi, aga muidu oli huvitav kogemus jälle.

Lagoa da Prata's käisime vanavanematel külas ja tädid vaatasime üle, sest üks neist läheb kuskile kaugele linna elama ja ei näe teda enam nii tihti. Kusjuures, ühe tädi nimi on Keila, jep Keila.

Ja siis läksime väidetavalt kohaliku linna parimasse pizzarestosse, jah see oli parim. See oli nii hea, et selle kirjeldamine ajab suu vett jooksma. See oli maitsev, suur, toitev ja mahlane, väga väga hea.

Tagasi hakkasime liikuma mingi 22 paiku ja terve tee magasin. Ja nüüd lähen magan edasi.

Karl


PS! Ilust lendu teile kõigile kes te täna USA'sse lendate VÕPid !!!! ja teile kes te veel ei lenda aga kohe lendate teile ka ilusat lendu !!!