Pere so far

Oma pere juurde alustasime teekonda laagris kell 7.30, ja teel Riosse istusime ummikus nii pool tundi, selle aja see ja varemgi sai räägitud inimestega ja viimased sõnad eesti keelt rääkida. Jõudsime lennujaama, meie lend Belo Horizonte'sse oli alustamas boardingut umbes 25 minuti pärast, niiet me jooksime Check-in'i ja tollist läbi. Toll oli eriti lamp ei pidanud miadagi välja võtma kotist ja õnneks oli värav ka lähedal. Ja nii me jooksime, 1 eestlane, 3 sakslast ja üks Belgia neiu lennukile. Jõudsime. Esimest korda elus sõitsin lennujaamas bussiga lennukile, khuul kogemus. Lend kestis 50 minutit, närv rahulik, lennuk rappus palju.

Lennujaamas läksime kõik koos läbi uste oma perede juurde, mulle tuli vastu isa ja vanem vend ja algas sõit Belo Horizonte poole kus käisime mäkis söömas ja mingis lao moodi kaupluses magusat ostmas, i don't know why. Tulime koju ja tõime teisest korterist uude korterisse piljardilaua ja muu staffi, nad kolivad veel pms. Pakkisin asjad lahti ja õhtul käisime söömas ja bowlingut mängimas.

Täna, isadepäeval, käisime Lagoa da Prata linnas vanavanematel külas, ja kui aus olla ja mitte keerutada, siis täna jõudis mulle kõik kohale kus ma olen ja kuidas ja kõike muud, aga peamine on see, et kaugel kodust ja oma perest ning seetõttu olid silmad ka küllaltki tihti märjad, kuid ülikhuulid peegelklaasiga prillid olid head katteks, lol. Käisime jälle söömas ja igal pool ringi jms. Mind nimetati albiinoks ka juba ja kõik imestavad miks ma küll portugali keelt ei räägi, like i should already..

Igatahes linn oli ilus ja lihtne, loodus veel ilusam ja kohalikud teed samasugused nagu Tallinnas. Liikluskultuur väga jube, aga sellest kirjutan kunagi hiljem.

Tulime tagasi koju ja siis pakkisin asjad lahti ja nüüd kirjutan blogi. kell on 22.38, kottpime aga melu on selline et vähe pole.

Homme on esimene koolipäev, ning nagu ma aru sain siis ma ei saanud midagi aru mis saama hakkab.
We'll see !

Tchau
Karl